Vunts tegi ajalugu
* võistluspäeva kellaajad ei ole minuti täpsusega
7.50 – kohtun poistega Tallinnas linnahalli Statoilis. Vuntsid on saabunud bussiga Juurust. Ärevus ja külm poeb naha vahele ning võtab nii mõnegi vuntsi värisema.
8.00 – pääs Energia Avastuskeskusesse on raskendatud. Ühel ajal on võistlusele saabumas mitmed võistkonnad. Suures segaduses sisenetakse valele korrusele. Võtame vastu väljakutse pressida end uksest välja, et liikuda õige sissepääsuni. Õnnestus!
8.05 – saame kätte meeskonnakoti ning kapi võtme. Kapp mõõtmetega 50×60 cm mahutab edukalt 7 talvejopet! Kapi ukse sulgemiseks on vaja kerget survet!
8.15 – jõuame Vuntsi meeskonnalauda, mis on tähistatud numbriga 66. Meie laua vastas asub keskuse staareksponaat – maandatud metallpuur, kus toimub välgudemonstratsioon.
8.20 – uurime meeskonnakoti sisemust. Tähtsaim tundub riputada kaela kaardid, mis annavad õiguse viibivad võistlusaladel ning süüa lõunat.
8.30 – otsin paaniliselt juhendajate koosoleku ruumi, et hoida end eesootavate sündmustega kursis. Ruum leitud, kuid selgub, et olen saabunud valele koosolekule. Juhendajaid oodatakse alles 15 minuti pärast.
8.35 – saabun meeskonna juurde. Leian eest segaduses noored. Võistluseks ettevalmistumine on noormeestel viimane asi, mille peale praegu mõelda. Poisid lahutavad meelt atraktsioone uurides.
Kuidas tekib välk? Foto: MTÜ Robootika
8.45 – osalen koosolekul, kus kõige tähtsamaks sõnumiks on: „Täna on laste pidu. Juhendajad, teie olete lihtsalt pealtvaatajad. Abistamine ning laste eest töö ära tegemine saab karmilt karistatud“.
8.55 – olen tagasi meeskonna juures. Võtame kaasa Vuntsi sildi ning liigume korrus allapoole, et rivistuda rongkäiguks. Saabuvad Markuse perekonnaliikmed – esimesed fännid, kes meid rongkäigu ajal ergutavad.
9.10 – algab rongkäik, kus tehakse tiir ümber keskuse atraktsioonide ning möödutakse meeskonnalaudadest. Tunne on nagu välismaal. Rahvamass lööb silme eest kirjuks.
Vuntsid rongkäigul. Foto: MTÜ Robootika
9.30 – kostitame end energiabatoonikese ning kõrrejoogiga.
9.45 – keskuse miinus korrusel ootab meid robotimängu laud, kus saame segamatult 20 minutit harjutada. 2 missiooni kolmest õnnestuvad peaaegu alati. Kolmas missioon – pall väravasse – kasvatab nii mõnelegi noormehele esimese halli karva. Kuid harjutamine teeb meistriks! Juhendajana pean olema ettevaatlik, et liigselt poisse ei õpetaks – korraldusmeeskonna tiimis olevad noored neiud vaatavad juba kavalalt, kas saavad minuga hurjutada. Olen kasulik ning panen kirja ka teise harjutusaja!
10.15 – maiustame kaneelisaiakestega.
Kert ja kaneelisai. Foto: Mari Palu
10.45 – võtame vastu esimese väljakutse – roboti disaini hindamine. Poisid on julged ning tegusid täis. Uhkusega tutvustatakse oma kätega valmis ehitatud robotit. Näidatakse programmi ning selgeks õpitud missioone. Küsimustele vastatakse suure usinaga. Juhendajana tunnen, kuidas hinges heliseb esimene uhkuse noot!
Roboti disaini hindamine. Foto: Mari Palu
11.00 – tõmbame graafikust maha esimese võistlusala. Järgmise võistluseni – robotimängu I voor – on jäänud veidi üle tunni. Kasutame vaba aega targasti külastades keskuse atraktsioone ning lahutades meelt nutitelefonides.
12.00 – saabuvad järgmised fännid – Roometi vanemad koos pitsaga ja Kerdi isa koos väikevennaga. Turgutus uute fännide ja toidu näol oli teretulnud!
12.20 – Markus ja Kert on positsioonidel, toimub robotimängu I voor. 3-2-1-LEGO ja robot läheb sisse programmeeritud missioone lahendama. Vaatame ülejäänud meeskonnaga pingsalt pealt: esimene – tehtud, teine – tehtud; kolmas – ei vedanud! Punktisumma 45. Adrenaliini tase on tõusnud üle normi.
Robotimängu I voor. Foto: Mari Palu
12.45 – kasutame ära teise harjutusaja. Poisid on nutikad ja lahendavad ära ka neljanda missiooni – robot avab ukse. Pall ei taha ikka kuidagi väravasse jääda. Õnnejoovastus on suur, kui viimaks õnnestub. Loodame, et veab ka robotimängu II voorus.
13.15 – teine võistlusala: projekti ja põhiväärtuste tutvustamine. Jõuame poistega 5 minutit enne ukse taha, kus toimub hindamine. Edastan Vuntsidele viimased õpetussõnad: „Olge julged ja enesekindlad“ ning pöördun ise meeskonnalaua juurde ootama. Seekord heliseb hinges ärevusnoot.
13.40 – poisid saabuvad hindamiselt. Ootan neid koos Vuntsaga (meie roboti nimi) robotimängu laua juures, 10 minuti pärast algab II voor. Oli läinud hästi! Tõmban mõttes käega higi laubalt – see on siis nüüd tehtud!
13.50 – algab robotimängu II voor. Sel korral on lauas Kert ja Roomet (võistluse juhend näeb ette, et robotimängu laua taga tohib olla kaks liiget). Vaatame pealt: esimene – tehtud; teine – tehtud; kolmas – tehtud; neljas – ei õnnestunud (pall ei läinud värava poolegi). Punktisumma 80.
14.00 – aeg lõunat süüa. Meid kostitakse kanasupi ning singi-juustu wrapiga. Isu on hea, sest viimane võistlus läks hästi!
14.50 – robotimängu III voor ehk viimane võimalus oma tulemust parandada. Esimene katse läheb täiesti aia taha. Robot teeb ära ainult ühe missiooni. Kert on nutikas ning toob roboti baasi (PS: saame 10 miinuspunkti, kuna robotit ei tohi väljakul puudutada) ning Vuntsid alustavad uuesti: esimene – tehtud; teine – tehtud; kolmas – peaaegu, heide õnnestus, kuid pall hüppas väravast välja. Punktisumma 59, millega platseerume 17. kohale 32-st.
Robotimängu viimane voor. Foto: MTÜ Robootika
15.00 – meeskond Vunts on sooritanud kõik võistlusalad. Jäänud on vaid auhinnatseremoonia ning tordi söömine. Saame fännidega rahulikumalt hingata, puhkepaus on välja teenitud. Poisid leiavad endale erinevat tegevust: käivad taaskord läbi huvitavamad atraktsioonid, külastavad kohvikut ja kassas asuvat suveniiri letti.
16.00 – kogunemine medalite üleandmiseks. „Kaelaehte“ ja tänukirja saavad kõikide meeskondade liikmed. Korraldajatele patsu andes on tunne hea, pikk päev on kõigil edukalt mööda saadetud. „Meie avastused ja kogemused on meie võitudest olulisemad!“.
Medalid kaelas. Foto: MTÜ Robootika
Mari Palu
Meeskonna “Vunts” juhendaja